Südatalvel kesksuves

Tekst ja pildid Kristen Kaasik

Jõuda poole ööpäevaga südatalvest kesksuvesse ja tervitada vahemerelist kliimat ning kõige selle juures jääda veel samasse ajavööndisse Eestiga – selline vapustav kogemus on reis Lõuna-Aafrika Vabariiki, Musta Mandri kõige lõunapoolsemasse tippu. Riik, mis asub meie kodumaast 10 000 kilomeetri kaugusel otse lõunas, maakera alumisel küljel, on ülejäänud Aafrikaga võrreldes üsna erandlik, seda eelkõige oma ajaloo ja kireva kultuuri, aga ka mitmekesise looduse poolest. Juba 15. sajandi teises pooles astusid tulevase LAV-i pinnale Portugali maadeuurijad, kes sinna oma väiksed asustused rajasid. Esimesed, kes sinna aga pikemalt püsima jäid, olid hollandlased eesotsas Jan van Riebeeck’iga, kes jõudis Hea Lootuse neeme lähistele 17. sajandi keskel.

Vikerkaaremaa mitmekesisus

Lõuna-Aafrikat nimetatakse tihti vikerkaaremaaks, seda eelkõige multikultuurse ühiskonna ja inimeste erineva etnilise päritolu poolest. Riigi 48 miljonist elanikust on vaid 10% valged. Küll aga on valged hõivanud suurema osa parematest töökohtadest ning on üldiselt ka tunduvalt paremal järjel kui mustad. Miljonid mustanahalised elavad eeslinna slummides käepärastest materjalidest kokku klopsitud hurtsikutes tihedalt üksteise kõrval.

Looduse poolest on Lõuna-Aafrika samuti ääretult mitmekesine. Meie oma seltskonnaga jõudsime Cape Towni ümbruses vaid 200 kilomeetri raadiuses ringi sõita ja nägime ikkagi enda arvates väga palju, aga tervest riigist siiski vaid pisikese osa. Ongi olemas hea ettekääne, et sinna tagasi minna. Nägime nii piltilusaid liivarandu, võimsaid kaljusid kui ka silmapiirini laiuvat poolkõrbe. Mainimata ei saa jätta ka Aafrika lõunatipu looduslikku mitmekesisust, mis arvatakse olevat maailmas üks omanäolisemaid. Seal leidub loomi ja taimi, mida ei kohta kuskil mujal maailmas ja mitmedki vaatepildid, mis meile võõrad, on seal täiesti tavalised. Nagu näiteks kolmnurkne liiklusmärk, mis hoiatab teel liikuvate kilpkonnade, mitte põtrade või kitsede eest. Või siis tüütud paavianid, kes väiksematel maanteedel mitmes kohas südamerahuga lihtsalt keset teed vedelesid ja aega surnuks lõid või siis vaikselt edasi jalutasid. Mõlemal juhul ei teinud nad autodest kõige vähemalgi määral välja. Küll aga võivad paavianid üsna agressiivsed olla ja nägime ka olukorda, kus nad hirmutasid ära meile vastu sõitnud lahtise Audi juhi, kes neile lähenedes silmnähtavalt kergelt paanikasse sattus ja kiiresti katust peale panema hakkas. Muuseas, ega keegi neid tüüpe eriti ka ei armasta ja paavianite eest hoiatavaid silte kohtab üsnagi tihti. Bušmanid, ühed kohalikud põlisasukad, usuvad lausa, et kui sureb hea inimene, siis tema hing läheb antiloobi kehasse (tõepoolest kaunis loom), kui sureb aga halb inimene, siis paaviani sisse.

Cape Town – Lõuna-Aafrika pärl

Cape Town üllatas mind oma läänelikkusega, kuigi valgeid on seal alla 20% inimestest. Modernsed kõrghooned vahelduvad koloniaalstiilis madalamate ehitistega, mis pakuvad silmarõõmu ja kannavad edasi osakest selle riigi ajaloost. Põhimõtteliselt võib öelda, et Cape Town’il on kaks kesklinna: üks, mis sureb välja peale tööpäeva lõppu ja nädalavahetusteks, kuna seal paiknevad praktiliselt ainult suured kontori- ja ärihooned. See on nii-öelda ametlik Downtown, kuid üldiselt soovitatakse valgetel ja eriti turistidel seal õhtuti mitte ringi käia, kuna siis pidavat palju „kahtlaseid inimesi“ ringi liikuma. Kuigi meie hotell asus just seal piirkonnas, ei tundnud me mitte kordagi erilist hirmu, aga neid „kahtlaseid inimesi“ nägi tõesti igal nurgal.

Teine kesklinn on Waterfront ja kuigi see asub kohe Downtown’i kõrval, vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel, on see täiesti teine maailm. Sadamaala, kus on arvukalt poode, kaubanduskeskuseid, restorane ja kõikvõimalikke lõbustusasutusi. Veidi eemal päris kesklinnast ja võimalusega vajadusel tõkkepuude ja väravatega kogu ala sulgeda, on see piirkond väga turvaline ja ringi liikumas näeb seal tõesti vaid inimesi, kellel on sinna ka asja: kohalikud ja turistid, kes seal vaba aega veedavad ja meelelahutust otsivad.

Ookeanist ookeanini

Põnevat tegemist Lõuna-Aafrikas jagub. Küll ja küll on teha kasvõi Cape Town’is ja selle lähiümbruses. Rendiautoga ringi liikudes jõuab ära vaadata näiteks kuulsa Table Mountain’i, platoo, mis kõrgub rohkem kui kilomeetri kõrgusele, ja kust avaneb võrratu vaade linnale ja ookeanile. Kindlasti tuleb ära käia ka Aafrika mandri edelapoolseimas tipus, Hea Lootuse neemel. Äärmiselt kena loodus ja mõnus matkamine päris tipuni ahhetamapanevate vaadetega. Ekslikult peetakse Hea Lootuse neeme tihtipeale ka India ja Atlandi ookeaneid eraldavaks ning ühtlasi Aafrika lõunapoolseimaks tipuks. Kõige lähem punkt lõunapoolusele sel mandril on tegelikult hoopis Agulhas’i neem, mis jääb samuti ühepäevase autoreisi kaugusele Cape Town’ist. Võimas tunne on seista selle neeme tipus, vaadata paremale ja näha Atlandi külmi ning vasakult India ookeani sooje veemasse ühinemas. Temperatuuri ja sellest tulenevalt ka mere mikroelustiku erinevuste tõttu on selgelt näha vete värvierinevus.

Koht, kus me oma seltskonnaga kõige pikemalt peatusime, oli Langebaan, pisike Atlandi-äärne linnake Cape Town’ist umbes 100 km põhja pool. Hubane kuurortlinnake, kus on üks ümbruskonna tuntumaid surfirandu – Shark Bay (e. k. hailaht). Nimest ei tasu end heidutada lasta, sest kohalike sõnul on haisid tõesti, aga neil pidi kõht kaladest täis olema. Meie seltskonna purjelaudurid olid ka jube targad ja nägid enda arust mingeid delfiine, kuid hiljem kohalikud vaid naersid selle jutu peale ja ütlesid, et delfiine sealkandis ei ole ja need, keda me nägime ujumas, pidid ilmselt siis haid olema. Sain minagi veeta mitu päeva, kaasa arvatud ka jõululaupäeva merel tuult, kuuma päikest ja 20-kraadist vett nautides (Atlandi vesi on suhteliselt külm). Kohalikust surfilaenutusest ja beach bar’ist sai meile nädalaks peaaegu et teine kodu. Rannas tatsasid ringi lahedad mustad lapsed, kes olid üliuudishimulikud ja tiirlesid sinu ümber, kui oma purjelauavarustuse vette või veest välja tassisid. Muul ajal harjutasid nii kividel kui ka tasasel maal kõikvõimalikke hundirattaid, saltosid ja muid hüppeid-trikke-värke. Jäi mulje, et nad sünnivadki kukerpallitades. Neist noorimate trikitajate vanused kirjutatakse kindlasti ühekohalistena.

Big Five – viis kurjemat looma

Kindlasti tuleb Lõuna-Aafrikasse (või tegelikult kuhu iganes Aafrikasse) sattudes külastada mõnda safariparki, lootuses ära näha kohalik Big Five. Nimetus pärineb sealsete küttide seltskonnast ja silmas peetakse viite Aafrika looma, kellele jahipidamine on kõige vaevarikkam ja ohtlikum. Need on lõvi, Aafrika elevant, Aafrika pühvel, must ninasarvik ja leopard. Meie külastasime Cape Town’ist umbes kahetunnise autosõidu kaugusel asuvat Aquila rahvusparki, mida peetakse üheks parimatest safariparkidest Cape Town’i läheduses. Kahetunnine autosõit ei kõla just kuigi lähedal, kuid arvestades sealset üsna hõredat liiklust ja väga häid maanteid, kus suurel osal laiematest lõikudest (siiski kaherealised) on lubatud piirkiirus 120 km/h, ei ole see üldse kuigi pikk maa. Lisaks on riik niivõrd suur, et kõik vahemaad on harjumuspärasest tunduvalt pikemad.

Aquila pargi külastus just vähe ei maksnud, eriti üldise LAV-i hinnatasemega võrreldes, kuid oli sellest iga viimast kui randi (kohalik raha) väärt. Enne korralike 4x4 džiipidega matkale minekut pakutakse külluslikku hommiku- või varast lõunasööki, olenevalt ajast, mil sinna saabud ning pärast automatka pakutakse ka lõunasööki. Lisaks võib lõõgastuda lamamistoolis palmi all ja nautida külma kokteili või sulistada basseinis. Olgu vahele öeldud, et aeg tuleb mitu päeva varem kinni panna, sest tegu on äärmiselt populaarse üritusega. Safari ise kestab umbes kaks tundi ja sinna viivad 9-pealise seltskonna giid ja autojuht. Keegi ei saa garanteerida, et kõiki loodetud ja oodatud loomi näed, kuna nad liiguvad vabalt 4500-hektarisel maa-alal ringi. Meil läks üsnagi õnneks ja Big Five’ist jäi nägemata vaid leopard.

Viimased paar ööd veetsime Stellenboschi, Lõuna-Aafrika kuulsaima veinipiirkonna südames, sõna otseses mõttes viinamarjapõldude vahel. Majutuskohaks oli väike armas mõisakompleks lumivalgetest eraldi asuvatest majakestest, kuhu viis maanteelt kitsas tee, kahel pool laiumas viinamarjapõllud. Koht ise paiknes kerge kallaku peal, nii et minu majakese terrassilt avanes hingemattev vaade neile samadele põldudele ja lähedalasuvatele mägedele, mis päikseloojangus täiesti punaseks värvusid. Ka kohalik perenaine oli äärmiselt tore kohalik mustanahaline daam, kes meie lahkudes ei saanud mainimata jätta, et tal on meist nii kahju, et me tagasi oma külmale põhjamaale tagasi peame minema (vaevalt, et Estonia talle kuigi palju ütles). Üldse tuleb tunnistada, et sõbralikku suhtumist kohtas igal pool.

Lõuna-Aafrika ja vein

Esimesed viinapuud istutasid esimesed kolonialistid eesotsas Jan van Riebeeck’iga aastal 1655. Neli aastat hiljem pressiti seal kasvatatud marjadest juba esimest korda veini. Sealsed klimaatilised tingimused on viinamarja kasvatamiseks ideaalsed, olles üsna sarnased Vahemere-äärsetele Vana Maailma veiniriikidele. Enimkasvatatud marjad on punastest Cabernet Sauvignon, Pinotage ja Shiraz ning Chenin Blanc, Chardonnay ja Sauvignon Blanc valgetest. Üks tuntumaid ja hinnatumaid veinipiirkondi on otse Cape Town’i külje all asuv Stellenbosch, mille samanimeline keskus on väike ja hubane ülikoolilinnake, kust on pärit üks Lõuna-Aafrikale iseloomulikumaid marju, Pinotage. Piirkonnas laiuvad lõpmatud viinamarjaväljad ja seal ringi sõites võib iga natukese maa tagant näha järjekordset teeviita mõne veinivalmistaja juurde, mida on Stellenboschis üle 160. Kõik vähegi suuremad veinivalmistajad pakuvad ka winetasting’ut, paljudel juhtudel küsivad selle eest mingid sümboolsed 10 või 15 randi, kuid enamasti sedagi mitte, kui midagi kaasa ostad.

Päevakava sealkandis nägigi ette intensiivset veinimõisate läbikammimist. Külastasime nii Stellenboschi kui ka veidi eemal asuvate Paarli ja Wellingtoni piirkondade veinivalmistajaid. Kõige mõistlikum on otsida mõnes neis keskustest infopunkt ning sealt leiab juba üsnagi põhjalikke ja häid kaarte ning voldikuid, mille järgi siis juba konkreetne marsruut ja ajakava paika panna. Sest põnevaid kohti on palju, väga palju. Võid sattuda veinimõisa, kus leti taga veini pakkuva neiuga juttu tehes tuleb välja, et see mõnus valge vein, mida just parasjagu maitsed, on esimene tema enda valmistatud vein, nagu juhtus Darling Cellars’is. Võid leida veinimõisa, mille omanik on Saksamaalt pärit endine hambaarst, kes tuli 1990. aastal sinna puhkama ning jäigi paigale. Sakslase veinikelder, kus ta muuseas valmistab ka vapustavalt head brändit, oli Oude Wellington. Kohtab ka hiiglaslikke kombinaate meenutavaid ja kogu maailmas tuntud veinitootjaid, nagu näiteks KWV ja Spier. Need veinid kuuluvad nii-öelda mainstream kategooriasse, mis on ka kõige suuremate tootmismahtudega. Selles valdkonnas on Lõuna-Aafrika veinid maailmas vägagi tegijad, kuna hinna-kvaliteedi suhe on üldiselt väga hästi paigas ja veinivalikul on üsna väike võimalus puusse panna.

Lõuna-Aafrika ja kohalik toit

Kindel on see, et Lõuna-Aafrikas saab söönuks, kes iganes ja millest iganes. Ka Cape Town’i Waterfront’is leiab nii Kreeka, Mehhiko, Itaalia, Hiina jt söögikohti, rääkimata muidugi arvukatest erinevatest mereande pakkuvatest restoranidest. Kuid kui juba nii kaugel ja nii huvitavas riigis olla, siis ei kõla just kuigi põnevalt ja ahvatlevalt toituda harjumuspäraselt, vaid igal juhul tasub proovida kohalikke loomi-linde, mereande ja muid delikatesse. Rannikualadel ongi üks põhilisi toite kõik see, mis merest kätte saadakse – kõikvõimalikud kalad, karbid ja muud loomad.

Meretoiduga oli seotud ka meie kõige vapustavam toiduelamus sel maal – restoran Strandloper Langebaanis. Restorani iseloomustamiseks sobib väga hästi see, et tagasihoidliku küsimuse peale, et ega seal juhtumisi kaardiga maksta ei saa, itsitasid kohalikud mõnusalt ja ütlesid, et neil pole elektritki. Ühesõnaga, restoran (või õigemini vabaõhusöögikoht) on äärmiselt naturaalne. Puupingid ja -lauad otse rannaliival, kõikjal vedelevad-rippuvad-seisvad kõikvõimalikud kalastamise ja merega seotud esemed, mis oma aja ära elanud, aga tänu millele oli koht äärmiselt hubane. 160 randi (1R = ca 1,6 EEK) eest sai rikkaliku 10-käigulise õhtusöögi, mis koosnes kõigest, mis selsamal päeval merest kätte saadud: kõikvõimalikud erinevatel viisidel valmistatud kalad, merekarbid, austrid, lisaks pakuti mereannirisotot ning kõrvale ampsamiseks ka tõeliselt hea kohalikus puuküttega kiviahjus küpsetatud saia ja selle peale määrimiseks vähemalt kahtkümmet erinevat homemade moosi.

Vein ja muu jook sinna kõrvale tuli küll kohalikust beach bar’ist juurde osta, kuid see ei maksnud muuga võrreldes praktiliselt midagi. Strandlopper on ääretult populaarne ka kohalike seas, nii et sinna pääsemiseks tuleb kohad mitu päeva ette broneerida.
Restoranides käies ei teki üleüldse sellist tunnet, nagu sind röövitaks paljaks ja vähemalt mulle jäi mulje, et vahe odava, kalli ja väga kalli söögikoha vahel ei ole nii ränk, kui meil Euroopas harjunud ollakse. Õhtusöökide hinnad jäävad umbkaudu samasse klassi Eesti restoranidega, kuid joogid ja eriti veinid on imeodavad – pudeli väga head veini saab restoranis kätte kindlasti alla saja randi. Lisaks on veinivalik enamasti väga korralik, mõnel juhul isegi väga põhjalik. Näiteks Cape Town’i Waterfront’is asub restoran Belthazar, kus on väidetavalt maailma pikim restorani veinikaart. Nad pakuvad üle 600 erineva veini (enamus muidugi kohalikud), millest umbes 150 on saada ka klaasiga. Veine aitab õnneks valida professionaalne mustanahaline sommeljee, kes tunneb oma tööd suurepäraselt. Ka Belthazari söögid ja teenindus olid tõeliselt head ning Cape Town’is on see kindlasti üks restoranidest, mida tasub külastada. Muuseas, Belthazari on hinnatud nii mitmetegi autasudega parima loomaliha ja loomulikult veinikaardi eest.

Kui rääkida kahe sõnaga ka alkoholivabadest jookidest, siis äärmiselt populaarsed joogid olid seal nii-öelda tiser’id: Appletiser, Peartiser ja Grapetiser. Tegu on mulliga mahlaga, vastavalt siis õuna-, pirni- ja viinamarjamahlaga, mida toodetakse Lõuna-Aafrikas ja mida promotakse kui alkoholivaba vahuveinilaadset, stiilset väikeses klaaspudelis jooki. Maitseb tõeliselt hästi ning õnneks tuuakse vähemalt Appletiserit ka Eestisse, kuigi igast poest seda kahjuks ei leia.

Lõuna-aafriklased ise armastavad täiega oma braai’t ehk siis väligrillil korralike lihalõikude ja toorvorstide (borewors) grillimist. Nagu meil Eestis müüakse poes kõikvõimalikke lihalõike, ribisid ja muud sellist, tihtipeale aga ülemaitsestatud või -marineeritud kraami, siis neil on lettidel täpselt samasuur (või siiski suurem) valik loomi-linde-kalu. Tooraine on aga ülimalt värske, täiesti maitsestamata või siis mõõdukalt maitsestatud. Meie lemmikuks kujunes õhuke hiigelsuur erinevate metsaloomade kintsulõik, milles jupike kontigi alles ja mida oli mõnus braai’l grillida. Väljas söömas käies tasub küsida ka bobotie’t, mis on samuti üks kohalik spetsialiteet, millel mitmeid erinevaid variante ja ega täpselt ei teagi, mis sinna sisse pannakse, aga hakkliha on kindlasti üks põhikomponent. Maitseb hea ja toidab hästi. Koju tasub kaasa osta kindlasti biltong’i (naljakas, aga tundub, et kõik toredad söömise asjad Lõuna-Aafrikas algavad b-tähega), mis on õhu käes kuivatatud erinevate loomade-lindude liha kõikvõimalike erinevate maitsestustega ja mida saab hankida lausa spetsiaalsetest biltong’i-poodidest.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et mõtle kaua sa mõtled, aga mitte ühtegi asja ei meenu Lõuna-Aafrika reisilt, mille üle võiks veidigi nuriseda. Samas kui mult küsida, mis mälestused sealt on kõige eredamalt meeles ja mis kõige rohkem meeldis, ei oska ma midagi konkreetset välja tuua: kõik oli nii ideaalne ja tegevust leidus täiesti seinast-seina. Ja reisinud olen ma päris paljudes riikides.

www.ajakirikook.ee