Kokakoolis Prantsusmaal Bombelis

Tekst ja fotod Lagle Ruusmaa

Londonis kaunil juulihommikul enne kella ärgates tekkis esimest korda ärevus, et kuhu ma lähen ja mida teen. Tunne oli sama, mis enne eksamile minekutki – liblikad justkui lendaksid kõhus. Londonist oli veel kolm inimest, kellega koos sõitu alustasime. Kui maandusime Prantsusmaal, oli vihm just järele jäänud, ilm soe ja niiske. Autojuht oli vastas. Algas sõit Bombeli suunas, mis asub Prantsusmaal Dordogne’i maakonnas. Tundsin ennast juba autos nii mõnusalt, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Hoidsin pisaraid kinni – õnnepisaraid. Unistus hakkab tõeks saama.

Võite ette kujutada Dordogne’i teid oma maaliliste vaadete ja veelgi maalilisemate vanade küladega. Sõitsime läbi järjekordsest külast, keerasime kitsale teele ja jõudsimegi Jim ja Lucy Fisheri koju Bombeli, kus elavad veel tütar Jenny ja vöödiline kass Crookshanks. Pere kolis siia kaheksa aastat tagasi Inglismaalt, kus nad olid sündinud ja kasvanud. Müüdi oma kodu maha ja tuldi Prantsusmaale uut otsima. Ja selle „uue“ nad ka leidsid – 17. sajandist pärit vana hoonete kompleksi.

Kes me siin oleme? Mina olen ainukese ja üldse esimese külalisena Eestist, kõrvaltoas peatub proua Nicky Londonist. Lisaks Londoni abielupaar Lorine ja Simon, Elma Iirimaalt ja Ann Belgiast, kes on omavahel sõbrannad. Esialgu tundub, et prantsuse keelega pole mul küll midagi peale hakata – kõik räägivad inglise keelt. Ja räägitakse palju. Kõigest ning kõigist. Väidetavalt olen ise latatara, aga uskumatu küll – sõna sekka öelda on suhteliselt raske.

Täna on selline sisseelamise päev, tutvume ümbruse ja üksteisega. Õhtusöögi valmistab Jim ise. Lõhnad, mis köögist vabaajaruumi jõuavad, on hõrgud. Pilt, kuidas Jim vahepeal aiamaal maitserohelist käis võtmas, on otsekui mõnest kokaraamatust võetud. Köök on avatud ja me näeme, kuidas ta seal toimetab.

Eelroaks on snäkilaud: rohelised oliivid (no ikka neid õiged, mitte purgis ligunenud), röstitud tšilli ja kaneeliga maitsestatud mandlid, krutoonid hanepasteediga, rohelise sibula ja küüslauguga maitsestatud toorjuust ning sibulakook (pitsapõhja moodi taignal karamelliseeritud sibulad, mustad oliivid ning purustatud anšoovised). Kõrvale loomulikult vein...

Põhiroaks pakutakse soola-pipra-oliiviõli-sidrunimahlaga maitsestatud värsket salatit sinepikastmes ahjukana ning kuulsate kohalike kartulite – pommes sarladaises – kõrval. Olen kana nähes esialgu natuke pettunud, aga pärast esimest suutäit saan aru, et mu eelarvamusel ei ole mingit alust. Kõik maitseb väga-väga hästi.

Ning siis tuleb lõppakord, milleks on lemon tart basiilikujäätisega. Lemon tart’i olen mitmeid kordi isegi teinud ja söönud ning see maitseb hea nagu alati. Kuid ma polnud kunagi varem proovinud kooslust jäätis ja basiilik... Kusjuures sobisid oivaliselt kokku. Olgu veel öeldud, et jäätis oli loomulikult otsast lõpuni ise tehtud. Pärast mõnusat söömingut jõime veel veini ja – magama.

Esmaspäev
Päev algab juba kell pool üheksa hommikusöögiga, mis läheb sujuvalt üle kokakursuseks. Menüü oli muuseas koostatud vastavalt osavõtjate maitsetele (eelnevalt täitsime vastava küsimustiku), aga põhines siiski klassikalisel Prantsuse köögil, lisaks mõned Vahemere mõjutustega road ning midagi ka Briti köögist. Kõik toidud valmistame loomulikult otsast lõpuni kõik ise, valmisprodukte kasutamata. Täpselt see, mida ma sellelt kursuselt ootan.

Jim alustab kõige tähtsamast – nugadest. Näitab, milliseid ta kasutab, ja demonstreerib erinevaid tehnikaid. Üldiselt võib öelda, et õnneks räägiti kõigest pigem rohkem kui vähem. Kui peas tekkiski mingi asja kohta küsimus, siis enne, kui jõudsin suu lahti teha, sain ma kokalt juba vastuse.

Esimeseks roaks on klassikalised ahjus kuivatatud tomatid. Jim asub meile kõigepealt tomatit tutvustama. Saame teada, mismoodi ja kust kuhu jooksevad tomatil „mäed ning orud“. Jim õpetab, et kui valmistada ahjus kuivatatud tomateid, siis tuleb lõigata n-ö kahe oru vahelt. Näpuga tomati põhja ümber ringe tehes ning tunnetades saab aru, kus on muhk ja kus lohk. Tomatid poolitatud, tõstame need suurele pannile, lõikepooled ülespoole, ning valame üle oliiviõliga. Peale puistame pisut soola ning siis paneme panni ahju – 120 kraadi juurde umbes 4–6 tunniks. Kes tahab, võib tomateid maitsestada basiiliku, küüslaugu, rosmariini või millegi muuga, kui meeldib.

Järgmiseks on kala – sea bass. Jimilt kuuleme, mida kala ostes jälgida, kuidas kala säilitada. Sisikond on kaladel eemaldatud, kõik ülejäänu teeme aga ise. Esiteks lõikame kääridega ära uimed ning lõpuste tippudest teravad ogad. Kraanikausis vees roogime soomused ning siis algab fileerimine, mis on suhteliselt vaevarikas. Jimi vaadates tundub kõik, nagu ikka, ülilihtne olevat, kuid ega meil see filee ikka nii ilus ja terve ei tulnud. Peale räimede ma varem kalu fileerinud polegi, aga iga oskus kulub marjaks ära. Jim rõhutab veel, et kui restoranis tellid endale kalafileed, siis on koka poolt täiesti lubamatu kas või ükski luu sisse jätta, sest siis seda kalatükki fileeks ei või nimetada. No peab proovima mõnes kodulinna restoranis, mis juhtub, kui leian mõne luukese...

Kalafileed jäävad kilega kaetult külmkappi õhtusööki ootama. Kõik, mis fileedest üle jääb, paneme suurde potti, millele lisame köögiviljad (fenkol, porgand, sibul) ja kaks tähtaniisi õit, valame üle külma veega ning – keema. Valmistame ette fenkoli ja tükeldame sektoriteks. Mis kasutatud ei saa, läheb puljongisse. Ülejäänu külma vette õhtut ootama.

Pärast lõunapausi (kodune sai, juust ja vein) kurname kõigepealt kalapuljongi, mis on vahepeal paar tundi keenud, läbi kahe sõela ja käterätiku. Saadud puljong maandub uuesti pliidile, kus keeb nii kaua, et mahust jääb järele vähem kui veerand – tulelt võtame juba puhta kalakontsentraadi.

Järgneb pastategu. Pasta tegemine on imelihtne – võtad 300 g jahu, paned selle lauale, teed jahu sisse süvendi, lisad neli keskmist muna ning valad üle 6 sl oliiviõliga. Nüüd hakkad kahvliga segama, ikka äärtest jahu keskele kokku lükates ning lõpuks kätega massi taignaks murdes (nii umbes 5 minutit). Pätsid kilekottidesse ja mõneks ajaks külma. Edasi läheb vaja pastamasinat.

Jim näitab pastamasina käsitlemise ette ja siis rullime ise, nii hästi või halvasti, kuidas keegi oskab. Tunnen, kui hädasti mul kodus sellist riista vaja läheks. Varem arvasin, et pasta valmistamine on keerukam. Tegelikult polegi see teab mis raske kunst – vaja tundega teha ja tuleb kenasti välja. Tegime seekord küll klassikalise pastataina, kuid lõikame sellest hoopis kolmnurgad ja küpsetasime need fritüüris magustoidu jaoks krõbedaks. Enne serveerimist puistame pärast üle tuhksuhkruga. Ja suhkruga ei koonerdata. Siinne inside joke on see, et kõike tuleb panna à la chef’s amount ('koka mõõdu järgi’), mille vastandiks on Delia’s amount. Delia on üks Briti kuulus kokk, kes propageerib tervislikku ja samas odavat toitumist, seega kasutab vähe soola ja rasva. Ühesõnaga on toidud, mida teeme, kõik korralikud – ei mingit light-cream’i ega väherasvast võid. Kõik on nii, kuis peab. Õnneks oli meid varem ka hoiatatud, et ära minnes võib arvestada paari lisakiloga.

Kell 19.30 koguneme kööki õhtusööki ette valmistama. Jim on vahepeal lisanud kalapuljongile valget veini, soola ning võikuubikuid, pidevalt segades keedab ta selle paraja kastme paksuseni, siis lisab natuke riivitud sidrunikoort. Samal ajal keedame meie koorega kartulid poolpehmeks. Kordame üle lihtsa reegli: vanad kartulid pannakse keema kuuma veega, värsked külma veega ning sool lisatakse siis, kui vesi juba keeb. Suurel pannil, mis meenutab mulle Loire’i orus Chenonceau’ lossi vanas köögis nähtut, kuumutame veidi oliiviõli ning võid, lisame sektoriks lõigatud kartulid, puistame üle soolaga ja pruunistame. Teisel pannil ajame keema vee, lisame soola ja kuumutame fenkolit umbes 5 minutit (ei tohi pehmeks keeta, peab jääma krõmps). Valame vee ära, piserdame fenkoli üle oliiviõliga, maitsestame soolaga ning paneme natukeseks ajaks ahju.

Edasi valame ahjupannile oliiviõli ning kastame kalafileed mõlemalt poolt õlist läbi, raputame mõlemale poolele soola-piprasegu (6 osa soola ja 1 osa musta pipart) ning, nahk üleval pool, paneme kolmeks minutiks ahju, mis on keeratud kõige kuumema grilliasendi peale.

Kui kala valmis, läheb kiireks. Kõik komponendid tuleb kiirelt eelsoojendatud taldrikutele jagada – keskele vaheldumisi fenkol ja kartul, peale kaks kalafileed ning ümberringi kastet. Ja kohe sööma. Üllatuseks on fenkol, sest varem mulle ei meeldinud selle vänge aniisimaitse – samas niimoodi küpsetatuna sobib see kalaga ülihästi. Taas leiab kinnitust, et ei tohi ühessegi toiduainesse eelarvamusega suhtuda. Et kui kunagi oled saanud halva kogemuse, siis enam elu lõpuni ei proovi. Nii võib mõnestki heast asjast lihtsalt ilma jääda. Paljusid asju tuleb õppida sööma ja kui lõpuks selgeks saad, siis naudid, ja täiega.

Magustoiduks on varem tehtud maasikajäätis fritüüris valmistatud pastaküpsetistega, kaunistuseks värsked maasikad ning sinna juurde veel valge kohalik Monbazillac’i dessertvein. Jäätise kohta võin julgelt väita, et see on üks paremaid, mida elus saanud olen. Tegelikult ei mäletagi, millal viimati isetehtud jäätist sõin – arvan, et lapsepõlves, kui naabrionu seda valmistas. Maitsed on kõik omal kohal – magusus, kooresus, marjasus. Võite ju küsida, et mida ma siin kiidan kõike taevani, aga no käsi südamel, kõik ongi nii maitsev. Kui vastupidist väidaksin, siis valetaksin.

Seekordne söömine jälle läbi. Rüüpame veel veinikest ning lobiseme, lobiseme, lobiseme. Ise ka imestan, kui palju võib rääkida... Small talk.

Teisipäev
Hommik algab nagu eilegi – hommikusöögiga. Sujuvalt hakkame valmistama panna cotta‘t (tähendab itaalia keeles 'keedetud kreemi’). Olen varem mitmeid kordi panna cotta‘t teinud, kuid ikkagi saan jälle uusi nippe.

Valmistasime ette Ragout of Plum Tomatoes, Onions and Noilly Prat. Tükeldame tomatid, sibulad, mustad oliivid (kõige maitsvamad on kuivatatud, mis on siiski täiesti pehmed, aga ei uju õlis), küüslaugu. Valame kõik üle oliiviõli, valge veini, Noilly Prat’ga ja maitsestame soola ning maitserohelisega. Üks huvitav nüanss. Vaatasin juba eile, et Jim raputab soola kuidagi jube kõrgelt, mõtlesin, et no eputamise värk väheke. Mis vahe on soola madalalt ja kõrgelt raputamise vahel? Jim võtab tumeda lameda ahjupanni ja vahe on selgelt näha – kõrgelt raputades jaguneb sool ühtlasemalt. So easy. Pann läheb 30–45 minutiks 200-kraadisesse ahju.

Lõunasöögiks on täna Roast Plum Tomato Feulleté with Basil Mascarpone. Kõigepealt lõikame basiilikulehed peenteks ribadeks ning segame mascarpone’ga, maitsestame vähese soolaga ning vormime kahe teelusika abil pallid, mis tõstame külma. Järgmisena tükeldame kitsejuustu ning mustad oliivid. Lehttainast lõikame kettad. Oluline on kindlasti noaga lõigata, mitte vormiga. Vormiga vajutades surud taignakihid kinni ja see kerkib keskelt katki. Lõikame mitte päris lõpuni tainast läbi, aga noa raskuse ulatuses, umbes 1 cm kaugusele servast paralleelse ringi, mis hoiab küpsedes täidisest välja voolava vedeliku kinni. Laome ketastele vaheldumisi basiilikulehed, kitsejuustu ning ahjus kuivatatud tomatid (eile ise tehtud). Kõige peale lähevad mustad oliivid ning siis 220-kraadisesse ahju.

Teeme salatikastme – Vinaigre de Cidre, sool, must pipar, vedel mesi, Dijoni sinep, oliiviõli, natuke päevalilleõli. Kõige lõpuks peeneks hakitud valge sibul ning siis las seisab 15 minutit. Vahetult enne serveerimist lisame peeneks hakitud rohelise sibula. Tõstame taldrikutele rohelise salati ja valame sellele salatikastet. Peale ahjusoe Feulleté, äärde veel veidi kastet ja lõunasöök ongi valmis.

Pärast lõunat tuleb peagi õhtusööki tegema hakata, milleks on Roast Leg of Lamb Studded with Garlic and Orange. Esiteks tükeldame peenteks viiludeks küüslaugu ja apelsinikoore. Peenralt korjame rosmariini ning pikime sellega (noaga auk lihasse) lambakintsu. Oluline on, et midagi ei jääks paistma – see kõrbeks lihtsalt ära. Hõõrume kintsu üle oliiviõliga ja maitsestame soola-pipraga ning ahju. Aga kõigest 25 minutiks, ühelt poolt 20 ja teiselt poolt 5 minutit. Meil oli umbes 2 kg kints, kui väiksem, siis vähenda ahjus küpsemise aega. Kui aeg täis, siis mässime kintsu välgukiirusel fooliumisse ja paneme peale soojenduseks käterätikud või vatiteki või mis iganes... Peaasi, et sooja hoiaks. Meie siin kasutasime kaheksat suurt saunalina. Ja nii see liha seisab poolteist tundi või tegelikult küpseb. Ja täpselt õige küpsusastmeni.

Valmistame ette Taboulé ehk siis valame kuskussile sooja kanapuljongi, mida tuleb pidevalt kahvliga segada, et tükke ei tekiks. Lisame mõned võikuubikud. Oliiviõlis kuumutame peeneks hakitud sibula, küüslaugu. Gaasipõletiga põletame paprikakaunad süsimustaks ning paneme 10 minutiks kilekotti. Peseme kõrbenud osa maha ja tükeldame. Hakime maitserohelise – piparmündi, koriandri, peterselli ja ka tomatid, millelt seemnekojad eemaldatud. Kõik eelneva lisame kuskussile, maitsestame soola, sidrunimahla ning riivitud sidrunikoorega. Varem ei arvanud ma kuskussist eriti midagi, aga niimoodi oli see ülimaitsev. Ja muidugi lammas – pehme ja mahlane... Kogu toit oli kergelt idamaine – eks koriander ja apelsinikoor andsid selle hõngu.

Õhtu on soe, kuigi päike on juba loojunud. Jalutan pärast õhtusööki mööda kitsast teerada, kust avaneb tõeliselt romantiline vaatepilt – maalilised maisi- ja viljapõllud, lehmad karjamaadel, vanad talud – tõeline idüll. Tagasiteel näen tee ääres jaaniussikesi... Neid pole ma lapsest saadik kohanud...

Kolmapäev
Tänane päev on kergem kui kaks eelmist. Pärast hommikusööki sõidame lähedal asuvasse linna nimega Sarlat. Périgord Noir’i („musta“ Périgord’i) pealinn Sarlat on armas vana linnake veelgi armsama arhitektuuriga. Jalutame mööda kitsaid vanalinna tänavaid turule, mis hõlmab mitmeid ja mitmeid tänavaid. Jimi soovitusel ostame tema tuttavate kaubitsejate käest foie gras’d, juustu, sinki, vaniljekaunu, pähkleid. Võrratud on sellised turud – võid osta, mida hing ihkab... aga kahjuks ei saa. Nii väga oleks tahtnud värsket hanemaksa, et kodus ise foie gras’ tegemist järele proovida. Aga kuna unistustel on kord juba kombeks täituda, siis küll see kunagi teoks saab.

Lahe on jälgida, kuidas kohalikud müüjatega kauplevad ja maast ning ilmast lobisevad. Kohalikud ise on juba vaatamisväärsus omaette – žestid, hõiked, näoilmed. Ja siis tänavakohvikud – bratisserie’d, crêperie’d jne. Ning lõhn... Võrratu aroom, mis kõikjal hõljub... Loomulikult kohvitame meiegi ühes väikeses tänavakohvikus ja naudime ilma ning inimesi.

Lõunaks oleme tagasi Bombelis, kus valmistame väikese lõuna – Baked Mini Camemberts with Garlic, Orange and Jambon d’Pays Croutons and Raspberry Confiture. Geniaalselt lihtne ja kerge suutäis. Juustuks on Président Camembert, mille keskele tegime ristikujulise lõike (oluline, et ei lõikaks kuni äärteni lahti, muidu voolab juust küpsedes laiali). Peale natuke riivitud apelsinikoort, oliiviõli ning rosmariinioksake. Olen märganud, et Jimile meeldib igale poole lisada apelsinimaitset, kas siis koort, mahla või viljaliha. Tegelikult on aga hea, kui igal kokal on omad eelistused...

Laome juustud pannile ja paneme umbes 15 minutiks 170-kraadisesse ahju. Teisele ahjupannile tükeldame saia (meil saaks kasutada ideaalselt ciabatta’t) suhteliselt suurteks tükkideks, valame peale oliiviõli, lisame rosmariini, apelsinikoort, musti oliive ja segame kõik läbi. Kõige peale Parma sink ning ahju – grillimise asendile 10 minutiks. Vahepeal segame ning veel sama kauaks ahju. Kui nii juust kui ka sai kergelt helepruuniks on küpsenud, siis sööme kõike koos vaarikamoosi ja loomulikult... veiniga.

Ilm on täna ülisoe ja päikeseline ning istume väljas... Paradiis.

Õhtusöögiks sõidame tagasi Sarlati, algatuseks joome väikesed aperitiivid ühes tänavakohvikus. Jalutame veel natuke linnas ringi. Linn on ikka vapustavalt ilus... Päike on loojumas ja heidab veel kõikjale erinevaid värve ning varje. Nii romantiline... Läheme Jimi ja Lucy soovitatud restorani nimega Restaurante le Présidial, mis asub küll kesklinnas, samas linnamüra ei ole absoluutselt kuulda, ja istuda saab nii õues kui ka sees. Loomulikult on meile laud välja reserveeritud. Õu on nagu botaanikaaed – palju erinevaid lilli, hekke, puid, põõsaid, mis kõik on väga hästi hooldatud. Söögivalik on üllatavalt suur. Valida saab nii valmis menüüde hulgast, mida on kolmes hinnaklassis, kui ka à la carte’i.

Valin ühest valmismenüüst eelroaks Escalope de Foie Gras de Canard’i, mis on väga hõrk ja mahlane, lisandiks virsikud magus-hapu kastmega; põhiroaks Carré d’Agneau’, lisandiks kuulsad kohalikud kartulid – pommes sarladaises – ehk õhukeseks viilutatud kartulid, mis pruunistatakse hanerasvas küüslaugu ja peterselliga. Kohvi kõrvale tellime veel eraldi magustoidu.

Õhtu jooksul saab palju nalja ja aeg lausa lendab. Tagasi Bombeli jõudsime alles kella ühe paiku. Seltskond on hästi segunenud, kõik saavad kõigiga läbi, visatakse nalja ja kuigi mul on tihti raske kiirest ja rohkete slängisõnadega varustatud inglise keelest aru saada, on mind väga hästi omaks võetud. Simon on natuke mures ja küsib, et ega mind ei häiri, et nad niiviisi kõike ja kõiki omavahel tögavad, et äkki ma pole harjunud. Vastan, et kui ma kõikide naljade üle ei naera, siis ei tähenda see, et mulle need ei meeldi, vaid ma lihtsalt ei saa aru. Kokku ikkagi kolm erinevat inglise keelt – Londonist, Iirimaalt ja Belgiast. Lisaks mina Eestist... Lahe on, et nalja visatakse ka Bombeli rahvaga – Jim ja Lucy pole kumbki suu peale kukkunud.

Neljapäev
Tänane päevakava on sarnane esmaspäeva ja teisipäevaga ehk siis täis kokkamist. Alustuseks teeme Chocolate Mousse’i ehk šokolaadivahtu. See on üks magustoitudest, mida olen küll mitmeid kordi söönud, kuid pole kordagi ise teinud.

Esiteks tükeldame kaussi kahte sorti šokolaadi – üks oli 70% kakaosisaldusega Lindt ja teine tavaline pagarišokolaad. Lisame tükeldatud või ning hakkame veevannil sulatama. Jim räägib, mis on šokolaadi sulatamisel oluline: šokolaadi ei tohi sattuda tilkagi vett, veevannis olev vesi ei tohi keeda liiga tugevalt ning šokolaadi ei tohi vahepeal segada. Esimest korda segatakse siis, kui on näha, et see hakkab äärtest sulama, siis ka päris ei segata, vaid tõstetakse äärtest ettevaatlikult sulanud šokolaad keskele ja jäetakse uuesti rahule, kuni kõik on täiesti sulanud. Samal ajal tuleb vahustada munavalged ja kloppida lahti munakollased. Kui šokolaad sulanud on, lisatakse munakollased ja ettevaatlikult segades vahustatud munavalged. Saadud seguga täidame vormid, poolenisti, vahele tükeldatud šokolaad ning siis kuni õhtusöögini külmkappi.

Järgmiseks valmistame ette pardi rinnafileed. Lõikame nahapoolele risti sälgud, umbes 2 mm sügavuselt, ja eemaldame teiselt poolt kelmed. Lihapoolele panime natukene oliiviõli, soola-pipart ning praeme. Kõigepealt nahata poolt 2 ja siis nahaga poolt 6 minutit. Mässime liha fooliumisse, katame rätikuga ja jätame 10 minutiks seisma.

Teeme apelsinikastme: apelsinisiirupile lisame 1 osa Vinaigre de Cidre’it, soola, mett, teralist sinepit ja 4 osa õli (oliiviõli, päevalilleõli ja Kreeka pähkli õli).

Valmistame ette köögiviljad, milleks on värsked herned, põldoad, Türgi oad ja spargelkapsas. Laseme vee keema, lisame soola ja vastavalt köögiviljale keedame seda lühikest aega. Kurname ja paneme kohe jääkülma vette, et keemisprotsess lõpetada. Pärast põldubade keetmist koorisime muuseas oad ära. Sisu jäi erkroheline ja väga dekoratiivne. Mõnusam ka süüa – ei ole kesta, mis suulakke kinni jääb.

Järgmiseks on käsil munade pošeerimine. Selleks ajame suures potis keema vee, millele lisame tavalist äädikat (10 osa vett ja 1 osa äädikat) ning siis ettevaatlikult kooreta muna. Nõrgal tulel keedetakse muna kohe söömiseks 3,5 ja salati jaoks 4 minutit. Pärast veest välja võtmist tuleb muna korraks külma vette panna ja eemaldada üleliigne munavalge.

Tõstame taldrikutele kihiti köögiviljad, pardi rinnafilee lõigud, värsked apelsinisektorid, kõige peale pošeeritud muna ning veidi salatikastet. Kõik senised toidud on olnud maitsvad, kuid see on üks parimaid – mõnusalt värske ja kerge suutäis.

Magustoiduks on hommikul valmistatud Chocolate Mousse ja Crème Fraîche jäätis.

Reede
Täna peame siis ise paarikaupa ette valmistama eelroa, põhiroa ja magustoidu. Iga paar ühe käigu. Päeva mõte on, et saaksime nädala jooksul õpitut kasutada, ja kui vaja, siis Jimilt nõu küsida. Loeme oma paarilise Loriniga maja suurest kokaraamatute valikust erinevate magustoitude retsepte, kuid lõpuks otsustame improviseerida ja kasutada hooajal olemasolevat. Mõne komponendiga natukene vaidleme, aga saavutame uskumatult kiiresti üksmeele. Kõrvalt kuulen, kuidas pearoa tegijad näevad kurja vaeva, et kompromissini jõuda, sest kumbki tahab teha täiesti erinevat rooga. Lõpuks panevadki nad toidu kõigi seas hääletusele ja pearoaks valmib ahjus küpsetatud part pastaga (ma tõesti ei oska sellele toidule kõlavat nimetust anda, kuna tegu ongi lihtsalt pasta ja ahjus küpsetatud pardiga).
Eelroaks valmib mandli-küüslaugupüreesupp koriandripestoga. Meie Loriniga teeme magustoidu ja siit see tuleb: Monbazillac’i veinis valged virsikud kaneelijäätise ja Kreeka pähkli karamelliga.

Õhtusöök on pidulikum kui varasematel päevadel. Mitte sellepärast, et toidud oleksid kuidagi erilisemad. Vastupidi, need on isegi lihtsamad, kuid õhkkond ise mõjub pidulikumalt. Maitseme ja kommenteerime, mida keegi on valmistanud, ja tunneme end lihtsalt hästi...

Ma ei oskagi siia lõppu enam hetkel midagi tabavat öelda, muljeid on korraga liialt palju ja kõike peab natukene seedima. Igatahes sain ma juurde tubli annuse kokkamise pisikut ja kindla veendumuse sellega edasi tegeleda ning ennast veelgi arendada.

Minge teiegi maitsemaastikule seiklema...

www.ajakirikook.ee