Porgand ja kartul

Porgand

Kes ei teaks, et porgand annab kauni jume ja hea silmanägemise. Porgandites on hulgaliselt beeta-karotiini, mille organism töötleb ümber A-vitamiiniks. A-vitamiin tagab meile terved hambad ja luud, toetab immuunsüsteemi ja aitab võidelda viirusinfektsioonidega. Porgand on ka dieettoiduaine – ühes keskmise suurusega porgandis on vaid 26 kalorit. Samas piisab sellest aga inimese päevase A-vitamiini vajaduse rahuldamiseks. Porgandites leidub ka rohkelt kaaliumit, B- ja C-vitamiine ning pektiini. Enamiku puu- ja köögiviljade toiteväärtus pärast töötlemist kahaneb, aga porgandiga on vastupidi. Kui porgandeid enne tarvitamist keeta või aurutada, siis nende toiteväärtus suureneb ja organismil on kergem seal leiduvaid toitaineid omastada. Põhjus on selles, et porgandi põhiline kiudaine pektiin ei seedu toorel kujul. Keetmine ja aurutamine toob porganditest välja ka nende magusa maitse. Porgandi keeduvette soola ei panda, sest see halvendab maitset ja pikendab veidi ka keeduaega. Porgandeid ostes eelista tugevaid, kena kujuga erkoranže vilju. Kõige värskemad on lahtised porgandid, millel on otsas ka roheline varreosa. Talvel tuleb neid siiski osta pakituna. Kui oled veendunud, et tegu on orgaaniliselt puhta köögiviljaga, piisab enne nende tarvitamist harjamisest ja kraapimisest. Kui ei, on soovitatav porgandid koorida, et vabaneda koore all peidus olevatest võimalikest pestitsiidide jääkidest. Porgandeid säilita külmkapis samas plastkotis, milles nad ostsid. Kui oled ostnud pakkimata porgandeid, siis on oluline eemaldada enne säilitamist kõik rohelised porgandivarred, sest need imavad porgandist niiskust välja ja kiirendavad nii köögivilja kuivamist. Hea nipp pehmeks muutunud porganditele elu sissepuhumiseks on asetada nad veidikeseks ajaks jäävette. Porgand on Eesti kodude söögilaual koos kurgiga valge peakapsa järel teisel-kolmandal kohal. Porganditoitude maitsestamiseks sobib hästi petersell.

Kartul

Kartuli algse päritolu üle on vaieldud kuni tänase päevani. Oli see Tšiili või Peruu? Indiaani hõimud kasvatasid aga kartulit juba rohkem kui 4000 aastat tagasi. Algul kasutati metsikuid sorte, mis olid aga mõrud. Kartulit hakati kultiveerima, ka Hispaanias ja Itaalias, kuid veel 17. sajandil oli kartul delikatess. Nii mõnigi rahvus pidas kartulit ka mürgiseks ning omistas talle kuratliku, haigusi põhjustava mõju. Alles pärast viljaikaldusi ja näljahädasid hakati pisitasa kartuliga harjuma ja üldrahvalikuks toiduaineks sai kartul eelmisel sajandil. Vaevalt tunnustuse saavutanud, tõusis kartul kiiresti ennenägematusse ausse. Sest sellest ajast peale, mil kasvatatakse kartulit, kadusid ka näljahädad Euroopas. Eestimaale jõudis kartul 18. sajandi keskpaiku. Tänaseks on kartul vallutanud kogu maailma, aga meelepärasemaks kasvukohaks on siiski Põhja- ja Kesk-Euroopa. 3000 kartulisordist kasutatakse toiduks umbes 100. Kartulis on 80% vett, ta sisaldab rohkesti ka kaaliumi ning C-vitamiini. Vitamiinide säilitamiseks tuleb kartulikoor õhukeselt eemaldada ja võimalusel keeta hoopis koos koorega. Keeduvedelikku võiks kasutada teiste toitude valmistamiseks (supid, kastmed jm). Vette lahustuvad ka teised vitamiinid, seega kartuli keetmisel tuleks teada, et kartul asetatakse keema keevasse, soolaga maitsestatud vette. Kartulit kui põhitoiduainet peetakse õigusega teiseks leivaks. Ja kartul ei tee paksuks! Selle naeruväärse eelarvamuse on tänapäeva toitumisteadus juba parandanud. 100 g kartulit sisaldab 70 kcal (päevane energiavajadus mittekehalise töö puhul on 2000–2400 kcal) ja ta on seejuures väga toitev. Sama kalorsuse saame ühest õunast või apelsinist. Meile ei tule ju mõttessegi loobuda õuna või apelsini söömisest. Mitte kartul ei tee paksuks, vaid selle juurde kuuluvad kastmed ja lisandid. 100 g kartuli kalorite hulga annab näiteks ka 2 tl suhkrut, mille niikuinii päeva jooksul kohvi või magustoidu sees ära kasutame.

www.ajakirikook.ee