Päikseline tee Sisalikku...

Tallinna vanalinn särab kaunis kevadises päikesepaistes, õhk on veel talviselt karge. Samm muutub tahtmatult järjest kiiremaks – päike soojendab, aga kõhedus poeb ikkagi põue. Kaunis on see eestimaine kevadilm ja kaunis on see kodune linn. Paratamatult veereb mõte sellele, et taevaisa peab küll meie poolt olema, sest mõelge ise, kui meie murelikke majandusmõtteid veel ka sombune ja lörtsine ilm olematu valgusallikaga, st ilma päikseta, saadaks.

Sisalik soojendab ennast laisalt vanalinna majade kiviseinte taustal kuumaksköetud päikeselaigus. Pole kahtlustki – oleme jõudnud õigesse kohta. Mõned astmed trepist alla ja üllatus-üllatus, jõuame mitte pimedasse keldrisse, vaid hoopis sooja ja päikselisse ruumi. Tagaseina suurtest akendest voolab sisse kevadet ja aknaaluses akvaariumis poseerivad laisalt päris-sisalikud. Nad on harjunud külalistega ega lase oma lõunauinakut häirida.

Peakokk Rain Oidsalu tervitab kättpidi ja palub meid lahkesti sisalike kõrvale päikselisse lauda istuda. Kohe ilmub lauda klaas roosat majaveini, mis sobib siinsesse vahemerelisse sooja ja päikseküllasesse meeleollu suurepäraselt. Peakokk tutvustab meile pakutavat menüüd: roogade nimede vahelt immitseb juba kergeid ja vahemerelisi lõhnu ning maitseid. Lobiseme veidi mitte just väga rõõmsatest aegadest meie söögi- ja joogimaailmas, aga lõpetame siiski positiivsemate nootidega. Süüa tahame ju kõik ja hästi süüa armastab ikka enamus. „Ma vaatan, mis köögis toimub,“ ütleb peakokk ja kadunud ta ongi.

Mõne hetke pärast ilmuvad lauda eelroad: kanamaks kirsi-balsamico kastmega (95 krooni), tuunikala-carpaccio (140 krooni), praetud Eesti kitsejuust redise-selleri-mee-salatiga (110 krooni). Road on kaunilt sätitud, kevadiselt rohkelt on lisandiks rohelist. Kanamaks on minule kui maksaarmastajale lausa super valik, tuunikala- carpaccio on õrn ja hästi maitsestatud. Kitsejuustu kohta saame peakokalt teada, et tavaliselt kasutab ta Eesti talumehe kitsejuustu, aga seekord oli väiketootja vabandanud, et laar ei tulnud nii hea välja kui tavaliselt, ja seetõttu tuleb Hispaania juustuga leppida. Peakoka näoilmest võib välja lugeda, et Eesti oma on parem. „Ikkagi kodumaine,“ muigab ta. Redis ja seller mesise kastmega on suurepärase sobivusega lisand kaugelt tulnud kitsejuustule.

Pearoaks on meile menüüst valitud küpsetatud beebiforell (200 krooni), hirvepraad punasesõstrakastmega (190 krooni) ja tallekarree Martini Rosso kastmega (205 krooni). Road on piisavalt suured, et üksigi kõhtu täita, ning kaunid. Silmad on oma kiitva otsuse teinud. Tööle asuvad lõhnaretseptorid – ja neil ei tule pettuda. Ühiselt tuleb tunnistada, et road lõhnavad imeliselt. Eriti vaimustab meid tallekarree aroom, kus tunneb ära rosmariini, sinepit ja muid põnevaid ürte. Uurime kastme saladuste kohta ja nendime, et Martini Rosso annabki juurde viimase põneva nüansi. Fotod tehtud (fotograaf tundus seekord kuidagi eriliselt aeglane olevat, kiusu pärast, tundus), asusime maitseid kompama. Üllatused olid ainult positiivsed. Hirv oli pehme ja lausa sulas suus, kodumaine punase-mustasõstrakaste mõnusalt hapukas ja parajalt vürtsikas. Lambakarre „kasukas“, mis koosnes peamiselt sinepi-ürdi-riivsaia krõbedast ja maitsvast kooslusest, sobis parasjagu küpsetatud lambakarreed imeliselt katma. Beebiforell hiilgas oma tavapärases kerguses ja headuses ning sobib ideaalselt naissoost külaliste kõhtu täitma.

Kui saabus mõnusa söömaaja lõppakordide, st magusate käikude aeg, oli veidi aega ka restoranis ringi vaadata. Sisalikud põõnasid endiselt segamatult sooja kivi all ja peal, samasugune soojus ja kompromissitu mugavus valdas ka kogu ülejäänud ruumi. Samuti meid. Veidi peidus ja teisel tasandil paikneb Sisalikus ka veidi eraldatud privaatsaal, kus võib väiksemaid koosviibimisi pidada. Selliste sündmuste puhul on võimalik tellida mõnusaid tapas-valikuid, mis olles neid ise ka proovinud, maitsevad vägagi vahemereliselt ja sobivad suurepäraselt majaveine saatma.

Sooja šokolaadikooki (85 krooni) maitstes ununesid eelmised suutäied, sest kook lausa sulas suus ja taldrikul, oli võrgutav ning täis maitseahvatlusi. Hapukama maitse armastajatele soovitaks laimi-tart’i (85 krooni). Intrigeeriva majasorbee (65 krooni) jätaks aga meesterahva maitsemeeli puhastama – sidrunimaitseline jäine suutäis on valmistatud puhta valge viinaga... Maitses lausa suurepäraselt ja värskendavalt.

Kõht täis ja tuju hea lahkusime järgmise suurepärase elamusega. Tore koht, kus perega lõunat või sõpradega õhtust söömas käia. Pole hirmutavaid valgeid linasid laudadel ja ranget ülimalt väljapeetud õhustikku. Restoran on armas ja kodune, road kerged ja sobivad õhkkonda. Maitsed suurepärased.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
/K. Ristikivi/

Nagu jäi soe elamus Sisalikust.

Pikemalt loe ajakirjast KÖÖK.

www.sisaliku.ee
www.ajakirikook.ee